29. aprillil 2026 kl 14.15 kaitseb Ernest Michael Priidik Gallagher doktoritööd „On the internal gauge theory analogy to the Cartan Khronon theory of gravity“ („Sisemise kalibratsiooniteooria analoogiast Cartani Kroononi gravitatsiooniteooriaga“).
Juhendajad:
Professor Tomi Sebastian Koivisto, Tartu Ülikool, KBFI
Professor Luca Marzola, KBFI
Professor Stefan Groote, Tartu Ülikool
Oponent:
Professor William E. V. Barker, Kesk‑Euroopa Kosmoloogia ja Fundamentaalfüüsika Instituut, Tšehhi Teaduste Akadeemia Füüsika Instituut
Kokkuvõte
Gravitatsioon on geomeetria, aga tegelikult on seda kogu füüsika – ning mitte ainult geomeetria, vaid ka algebra, analüüs ja matemaatika üldiselt. Üks valdkond, siiani veel teoreetiline, on ühendteooria loomine, mis koondab kõik vastastikmõjud ühe raamistiku alla. Mis juhtub, kui läheneda sellele uue pilguga, tuginedes Cartani Kroononi gravitatsiooniteooriale ja kalibratsiooniteooria diferentsiaalgeomeetriale? E. M. P. Gallagheri doktoritöö käsitleb just neid ühendgeomeetrilisi momente, kuidas viia moodne Lorentzi kalibratsiooniteooria ühendteooriate raamistikku.
Cartani Kroononi teooria (Zlosnik, Urban, Marzola, Koivisto) annab uue, kompaktsema, ja vahest põhjapanevama aluse, kuidas aegruumi geomeetria peaks tekkima. Tituleeritud Kroononi-väli annab suuna, kuhu aeg peaks voolama, ning Lorentzi sümmeetria rikkumise tulemusena tekib lisaks tumeaine tolm. Kuidas aga tuua sisse ülejäänud mateeria ja interaktsioonid? On teada, et fundamentaalvastasmõjusid, st elektromagnetilist, nõrka ja tugevat vastasmõju kirjeldab kalibratsiooniteooria: peen matemaatika spetsiaalsetest objektidest ja seostest. Gravitatsiooni kalibratsiooniteoreetiline olemus on nüansirikkam, kuid Kroononi teoorias on ta selgelt sarnase kirjeldusega kui ülejäänud vastasmõjudki.
Uus doktoritöö pakub mitu lahendust, kuidas ühitada ülejäänud vastasmõjud Kroononiga, aja väljaga. Kogu tegevuse imelisus on aga just ühendfaasi olemuses. Milline peaks maailm välja nägema, kui gravitatsioon on eristamatu ülejäänud vastasmõjudest? Kaheldamatult eksootiline, kui kaugusmõõdu mõiste kaob. Samas aga ei ole töös jäetud kõrvale tehnilised nüansid dünaamikast, väljade duaalsusest, sümmeetriatest, nende rikkumisest ja jäävusseadustest. Tööd on veel palju teha: nüüd aga annab üks esimestest väitekirjadest Cartani Kroononi kohta tugeva põhja, millest saavad edasised teadmised lähtuda.
