26. märtsil kell 16.15 kaitseb Laxmipriya Pati doktoritööd "The effects of non-Riemannian connection in teleparallel gravity" („Mitte-Riemanni seostuse efektid teleparalleelses gravitatsioonis“).
Juhendajad:
kaasprofessor Laur Järv, Tartu Ülikool
kaasprofessor Maria Jose Guzman Monsalve, Tartu Ülikool
Oponent:
dr Syksy Räsanen, Helsingi Ülikool (Soome)
Kokkuvõte
Einsteini üldrelatiivsusteooria kujutab endast tohutut hüpet meie arusaamises gravitatsioonist, pakkudes kõikehõlmavat raamistikku selgitamaks, kuidas mass aegruumi koolutab. See teooria suudab edukalt kirjeldada mitmesuguseid astronoomilisi nähtusi, sealhulgas kehade liikumist meie Päikesesüsteemis, mustade aukude teket ja käitumist ning valguse paindumist massiivsete taevakehade ümber. Hiljutised vaatlused viitavad aga Universumi tumedale sektorile, mis hõlmab nii tumeainet kui ka tumeenergiat ja moodustaks ligikaudu 95% selle kogu energiasisaldusest, ent nende olemus on endiselt suures osas teadmata. Veelgi enam, lahknevused universumi paisumiskiiruse mõõtmistes (“Hubble'i pinge”) tekitavad täiendavaid küsimusi. Need lahendamata mõistatused motiveerivad teadlasi uurima muudetud gravitatsiooniteooriaid, et leida alternatiivseid seletusi.
Üks intrigeeriv võimalus üldrelatiivsusteooriast edasi minekuks on muuta selle aluseks olevaid matemaatilisi eeldusi ehk Riemanni geomeetriat, kus gravitatsioon omistatakse aegruumi kõverusele. Riemanni aegruumi põhiaspekt on see, et seostus (sirgjooni määratlev suurus) on olemuslikult seotud meetrilise tensoriga (kauguseid määrav suurus). Käesolev doktoritöö keskendub teleparalleelsetele gravitatsiooniteooriatele, mis pakuvad niisugust geomeetrilist struktuuri, kus gravitatsiooni mõistetakse kas väände või mittemeetrilisuse ilminguna, mitte kõverusena. Teleparalleelses gravitatsioonis erineb seostus Riemanni omast, mis viib täiendavate vabadusastmeteni, mida saaks kasutada mainitud kosmoloogiliste probleemide lahendamiseks. Doktoritöö uurib nende vabadusastmete mõju kosmoloogias ja näitab, et teooria ennustab stabiilset universumit, mis kirjeldab täpselt loodust. Lisaks saab seostuse vabadust kasutada selleks, et lihtsustada aegruumi mittelineaarset käitumist dikteerivate diferentsiaalvõrrandite matemaatilist kuju.