Piret Kuusk 75

21. veebruaril 2022 tähistab oma 75. sünnipäeva füüsikateoreetik ja teadusfilosoof, mitmete füüsika mõtteloo raamatute tõlkija ja toimetaja, Tartu Ülikooli füüsika instituudi teoreetilise füüsika labori kaasprofessor Piret Kuusk.

Järgnevalt mõned juubilari mõtted tähtpäeva eel.

Kuidas on aastakümnetega muutunud teoreetilise füüsika roll teadusmaastikul?

Teoreetiline alusfüüsika, mida mõni aeg tagasi peeti füüsika kõige olulisemaks ja huvitavamaks osaks, on praegu sellelt positsioonilt mõnevõrra taandunud ning huvi keskmesse on nihkunud maapealsete katsete ja taevanähtuste vaatluste konkreetsed tulemused. Teoreetilise füüsika kuldajastu algas eelmise sajandi esimesel veerandil, kui esitati kaks uuelaadset teooriat: üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Mõlemad ilmusid kõigepealt teooriatena ja alles siis hakati matemaatikavõrrandite järeldustele otsima katselisi kinnitusi, mida muidugi ka leiti. Kui kvantmehaanika loomulikuks edasiarenduseks pidada kvantväljade kalibratsiooniteooriat, millel põhineb alusosakeste standardmudel, võib öelda, et kvantteooria kirjeldab suhteliselt hästi mikromaailma ehitust ja relatiivsusteooria universumi ehitust. Mõlemad teooriad on elujõulised oma kehtivuspiirkonnas; kahjuks ei ole neid seni õnnestunud omavahel kokku sobitada. Kuid maailma füüsikaline kirjeldus ei saa ealeski olla täpne ja lõplik, seetõttu otsitakse teoreetiliste arvutuste ning katse- ja vaatlustulemuste pisikestes lahknevustes „uut füüsikat“, mis võiks näidata teed põhimõtteliselt teistsuguste ettekujutusteni maailmast; seni küll pole seda veel leitud. Nende kahe äärmuse, mikromaailma ja universumi vahel on aga inimese suurusjärgus nähtused, millega tegeleb põhiliselt materjaliteadus. Tuleb tõdeda, et praegu näitab füüsikat soodsas valguses just viimane, sest uued materjalid ja tehnoloogiad lubavad välja mõelda ja tööle panna igasuguseid kõrgtehnoloogilisi vidinaid, mis võivad kõigile huvi pakkuda.

Kuidas läheb teadusfilosoofial?

Filosoofia osakond Tartu Ülikoolis on jätkuvalt keskkond, kus mõeldakse filosoofiliselt ja kirjutatakse filosoofiast ka eesti keeles. Vahepeal küll tundus, et eestikeelse magistriõppe asendamisel ingliskeelsega võib eesti keel kaduma minna, kuid praeguses õppekavas kinnitatakse, et ainult kaks seminari on kohustuslikult ingliskeelsed, ülejäänud õppeaineid saab soovi korral valida eestikeelsete seast. Minu ettekujutuses võiks Eesti filosoofiat iseloomustada kolm asjaolu: koht, aeg ja keel. Rõõmustavalt on Tartu Ülikooli Kirjastuses välja antav „Studia Philosophica Estonica“, hoolimata oma võõrkeelsest nimest, üllitanud ka puhtalt eestikeelseid ajakirjanumbreid, neist viimane „Filosoofia ajalugu: meetodid ja praktikad.“

Millise pilguga vaatate tänast elu enda ümber?

Elu Eestis ja mujalgi on muutunud ebakindlaks mitte ainult looduskatastroofide tõttu, vaid ka aegajalt ilmuvate soovide tõttu ebakindlust kindlameelselt hävitada. Kuid järsud pöörangud tunduvad mulle ohtlikena ning teravad väljaütlemised hirmutavatena. Kooskõlas mu konservatiivse eluhoiakuga (ning Murphy seadustega, vt Loomingu Raamatukogu 1982, nr 40) arvan ma, et enamasti viivad muutused asju halvemaks, vähemalt alguses. Kuid ma usun, et arukate inimeste igapäevased tööd ja vabad tahtmised ei pruugi viia muutusteni ainult halvema poole, vaid võivad integreeruda elu ja kultuuri mõttekaks edasiarenemiseks.