In memoriam

Ants Lõhmus

26.03.1944–11.01.2022

Märtsikuu 26. päeval 1944. aastal tuli Põltsamaa haiglas ilmale poisslaps, kes sai nimeks Ants. Ta sündis meditsiinitöötajate perre – tema ema Astrid oli stomatoloog ning isa Enn farmatseut. Kuigi see juhtus ammu, võime me täna kindlad olla kahes asjas. Võib üsna kindel olla, et just oma õpetlastest vanematelt päris poiss oma silmapaistvalt uudishimuliku ning uuriva loomu, mis aastaid hiljem ka teda ennast õpetlase tänuväärt teerajale juhatas. Ning me võime kindlad olla, et see märtsikuu viimane pühapäev 1944. aastal oli üks erakordselt päikseline ning soe kevadpäev, tärkamise aeg. Sest kust mujalt võis pärit olla Antsu päikseline ning soe iseloom, mis saatis teda läbi kogu tema pika elutee ning millele võrdset oli raske vastu leida, kui üldse.

1951. aasta sügisel läks Ants A.H. Tammsaare nimelisse 1. keskkooli (nüüd Hugo Treffneri Gümnaasium) esimesse klassi. Tema esimestest sammudest kooliteel me kuigi palju ei tea, kuid ilmselt oli ta koolipingis pigem Arno kui Toots. Umbes kümneaastaselt hakkasid avalduma tema mitmekülgsed huvid. Näiteks oli ta oma klassi parim joonistaja, kindla käega – tema tööd said auhindu kooli ja linna näitustel. Lisaks kunstihuvile avaldus õige pea tema suur huvi looduse vastu. Õhina ja innuga käis ta Noorte Naturalistide Jaamas, algul õpilasena, hiljem juba juhendajana. Ta tundis hästi taimi ning korraldas seenenäitusi.

1963. aastal astus Ants Tartu Ülikooli (toona Tartu Riiklik Ülikool) bioloogia-geograafiateaduskonda. Üsna pea katkestas tema õpingud Vene sõjaväe ajateenistus, mis viis ta suure kodumaa avarustesse, kuid ta vabanes sealt juba kolme kuu pärast tervislikel põhjustel. Tagasi Tartus, jätkas ta bioloogiaõpinguid, kuid miski oli vahepeal muutunud. Võib-olla oli see tema rahutu vaim, mis endiselt otsis. Igatahes süvenes temas huvi tehnika ja tehnoloogia vastu. See tõmme oli nii tugev, et noor Ants ei suutnudki sellele vastu panna. Antsu peas hakkas küpsema otsus, mis tegi temast selle, kellena me teda kõige rohkem teame. Kindlasti aitasid otsuse langetamisele kaasa ka vend Jaani ja õde Anne julgustavad sõnad, kes juba õppisid Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüd TalTech).

1965. aastal astus Ants Tallinna Polütehnilisse Instituuti, elektroonika erimaterjalide tehnoloogia erialale. Temast sai õe Anne kursusekaaslane. Mõlemad olid väga aktiivsed üliõpilasteaduse vallas, pälvides mitmeid tunnustusi ja auhindu. Õpingud lõpetas Ants 1969. aastal ning samal aastal asus ta tööle Füüsika- ja Astronoomia Instituuti (nüüd TÜ Füüsika Instituut). See oli ühe õnneliku teekonna algus – Ants oli oma kutsumuse leidnud. Füüsika Instituut jäi Antsu esimeseks ja ainsaks töökohaks läbi aastakümnete. Siin oli tal võimalus tegeleda sellega, mida tema hing kõige rohkem ihkas – konstrueerida ning teha teadust. Antsus põimusid kaks tänapäeva teadlaskonnas harvaesinevat kooslust – ülimalt professionaalne ning originaalne insenerikunsti anne ning rahutu ja otsiv teadlasevaim. Ants ei olnud pelgalt insener ning ta ei olnud pelgalt teadlane – ta oli mõlemat. Seda iseloomustab ilmekalt ka läbilõige tema karjäärist ning saavutustest. Ta alustas insenerina (1969), tõustes seejärel vaneminseneriks (1972) ning juhtivinseneriks (1980). Ilmselt oleks see ametipost olnud piisav, et rahuldada tema loomingulist kirge, kuid Ants tundis endas jaksu ja võimeid enamaks. Teda kannustas mõte, kui tema loodud insenertehnoloogilisi lahendusi kasutati originaalsel eesmärgil, püüdes nende abil lahendada või uurida mingit teaduslikku probleemi. Ants oli elava kujutlusvõimega ning äärmiselt aldis süvenema mis iganes teaduslikku problemaatikasse, kui sellele sai läheneda insenerikunsti kaudu. Ning kes oleks olnud veel parem neid probleeme talle ette andma kui mitte tema ise? Ants kaitses doktorikraadi 1984. aastal, 1986. aastal sai temast vanemteadur, kellena ta töötas kuni oma pika ning viljaka karjääri lõpuni. Aastatel 2008–2014 juhatas ta lisaks ka Madalate temperatuuride füüsika laborit (nüüd Nanostruktuuride füüsika labor).

Ants ei mallanud kunagi paigal istuda, kunagi ei arvanud ta, et on juba nii tark, et enam targemaks minna ei saa. Aastate jooksul täiendas ta end pidevalt. Ta stažeeris Moskva Aatomienergia Instituudis, Jyväskylä Ülikoolis, Lundi Ülikoolis ning Göteborgi Chalmersi Tehnikaülikoolis.

Antsu teadushuvid olid mitmekülgsed. Lisaks teistele füüsikutele tegi ta koostööd keemikute, bioloogide ja arstiteadlastega. Tema suurimaks erialaseks kireks osutusid aga krüotehnika ning teravikmikroskoopia. Oma pikal teadlasteel pälvis ta mitmeid auhindu ja tunnustusi: TÜ Innovatsioonipreemia (1999), Eesti Füüsika Seltsi aastapreemia (2000), Eesti Vabariigi Teaduspreemia (2005), Tartu Ülikooli suur medal (2014). Ants oli suurepärane ja viljakas juhendaja – tema juhendamisel on kaitstud seitse doktori- ja üheksa magistritööd. Viimastel aastatel juhendas ta ka õpilasleiutajaid.

1969. aasta suvel läks Ants Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevasse ning kohtus seal esimest korda oma tulevase abikaasa Kristaga, kes õppis toona TRÜ matemaatikateaduskonnas. Kahtlemata oli see armastus esimesest silmapilgust. Kristat võlusid Antsu juures noormehe laialdased teadmised, suurepärane iseloom ning väga hea välimus. Juba poole aasta pärast noorpaar abiellus. Perre sündis kolm last – Piibe (1970), Rünno (1972) ja Ivo (1983). Antsul ja Kristal on kaheksa lapselast ja üks lapse-lapselaps.

Ants saavutas palju – nii tööalaselt kui ka eraelus. Ta tegi tööd, mida ta armastas ning tal oli perekond, keda ta armastas. Ants tegi kõike kirega, ta ei osanudki teisiti. Aga ometi ei olnud Ants täiuslik inimene. Ka temal oli puudusi. Oli kolm asja, mida ta oma elu jooksul ära ei õppinudki – ta ei osanud valetada, halvustada ega laiselda. Alati rääkis ta seda, mida mõtles, alati nägi ta inimestes ainult head ning mitte kunagi ei suutnud ta tegevusetult paigal istuda. Ent võib-olla need tema ainsad puudused just tegidki temast selle Antsu, kellena me teda tundsime, austasime, imetlesime ja armastasime.

Ning lõpetuseks üks lõbus seik minevikust, mis iseloomustab hästi Antsu kui inimest ning maailma, milles ta elas. Oli aasta 1999 ning Ants oli just vastu võtnud TÜ innovatsioonipreemia. Kui ajakirjanik küsis, miks Eestist läheb nii vähe leiutisi maailma ja pole kuulda olnud ühestki igapäevaelus rakendatavast Eesti leiutisest (näiteks teflonpann või tetrapakk), vastas Ants: “See on tõsi. Aga need leiutajad pole üldse eriti kuulsad inimesed. Kuulsad on ikka laiutajad. Välja paistab see, mis pakub massimeediale huvi. Leiutamine ja teadus üldiselt ei paku.” Selles vastuses oli magus annus huumorit, terav ports eneseirooniat ning Antsu aastakümnetega kogunenud südamlik tarkusetera kõigile meile, kes me tema jälgedes käime.

Aitäh, Ants, et sa olemas olid!

Kolleegid Füüsika Instituudist